Perekonda ähvardab nälg, sest poja toetus hakkab vallale laekuma

Vallavanem Andres Vääni vastus:

«Kinnitame, et kindlasti ei ole asjaolud nii hullud, kui Linda Teile kirjutab, kuid paraku saame Teile selgitada ainult õigusruumi, milles tegutseme.

Kuna Põltsamaa Vallavalitsusele tuli politseilt märkus ja kahtlus Sassi teovõime osas, siis selle alusel tegime kohtule avalduse, milles palusime hinnata tema teovõimet.

Teavitust tehes täitis politsei sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 13 tulenevat kohustust, mille kohaselt abi vajava isiku perekonnaliikmed, kohtunik, politsei, prokurör, hoolekande-, tervishoiu- ja haridusasutuse töötaja ja teised isikud on kohustatud teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast isiku või perekonna viibimiskoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Näiteks kui täiskasvanud abivajaja ei suuda endaga toime tulla ning on vajalik talle seada eestkoste (PKS § 203). Teavitamiskohustus täisealisest eestkostet vajavast isikust tuleneb ka perekonnaseaduse (PKS) § 202 koosmõjus § 171 lõikega 2.

Otsuse Sassi teovõime piiramiseks ja tema üle eestkoste seadmiseks ja talle eestkostja määramiseks tegi kohus. Otsuse tegemisele eelneb alati ka kohtupsühhiaatriline ekspertiis.

Kui kohus määras Sassi üle eestkoste, siis saame järeldada, et selleks olid mõjuvad argumendid. Põltsamaa Vallavalitsuse ülesanne on kohtumäärust täita ja meil pole õigust seda kommenteerida ega selle kohta kolmandatele isikutele infot anda.

Kui Sass ei olnud rahul tehtud kohtumäärusega, oli tal võimalus määruses märgitud tähtaja jooksul seda vaidlustada, kuid seda ei tehtud ning kohtumäärus on jõustunud.

Põltsamaa Vallavalitsus selgitab:

Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 sätestab, et kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. Sama paragrahvi lg 4 näeb ette, et kohus kontrollib hiljemalt iga viie aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada, tehes selle kohta määruse.

Täisealise isiku teovõime piiramise ulatus sõltub eelkõige tema vaimse tervise seisundist. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt tuleb eestkostet kasutada nii harva kui võimalik ja nii väikeses ulatuses kui võimalik. Üldpõhimõtteks on teovõime piiramine võimalikult vähesel määral ja isiku maksimaalne kaasamine tema teovõime piiramise protsessi. Ka PKS näeb ette, et täiskasvanule võib eestkoste määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks see on vajalik. Eestkostjat ei määrata, kui isiku huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Eestkoste seadmisel annab kohus hinnangu isiku võimele saada aru abielu sõlmimise, isaduse omaksvõtu ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest (PKS § 203 lg 2). Kohtul on seega kohustus jätta isikule maksimaalses võimalikus ulatuses tema õigused alles. Eraldi rõhutatakse perekonnaseaduses kohtu kohustust hinnata eestkoste seadmisel isiku võimet saada aru perekonnaõiguslike tehingute (abielu sõlmimine, isaduse omaksvõtt jne) õiguslikust tähendusest

Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse. Eestkostja määramiseks tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel (Riigikohtu 09.11.2011 määrus nr 3-2-1-87-11).

Täisealise isiku eestkostjaks määratakse üldjuhul füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. PKS § 204 lõige 1 mõttes füüsilise isiku kui eestkostja sobivuse hindamisel on oluline, et füüsiline isik otsustab vabatahtlikult hakata eestkostetava eestkostjaks, soovib ja ka suudab eestkostetava huve kaitsta, lähtub oma tegevuses üksnes eestkostetava huvidest ning mõistab eestkostjaks hakkamisega kaasnevaid kohustusi ja tagajärgi (Riigikohtu 08.11.2017 määrus nr 2-12-16865/101).

Võimalusel peaks alati eelistama KOV asemel eestkostjana füüsilist isikut või sobiva füüsilise isiku puudumisel juriidilist isikut. Kui aga sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita, määratakse eestkostjaks KOV, millega eestkostetav on kõige tugevamalt seotud.

Antud kaasuses määrati eestkostjaks Põltsamaa Vallavalitsus, kuna sobivat füüsilisest isikust eestkostjat ei leitud. Nii on kohus otsustanud.

Üheks eestkostja ülesandeks on ka eestkostetava isiku- ja varaliste õiguste kaitsmine ning tema rahaliste vahendite kasutamine eestkostetava huvides. Seega ei saa ema Linda enam Sassi raha oma äranägemisel ja pere üldisteks vajadusteks kasutada. Koostöös eestkostetavaga korraldab kõiki Sassi rahaga seotud küsimusi eestkostja. Sassi raha saab ja tohib kulutada ainult Kaido huvides.

Kindlasti ei jää pere nälga, sest peres on veel üks pension, millest elada, ja vallavalitsus aitab Lindal ajada pensionidokumente, et ka tema saaks püsima igakuise sissetuleku.»