Facebooki petturite häbiposti gruppe võib ees oodata kopsakas trahv

Marek on juba pikemat aega hallanud Facebookis gruppi nimega «Fb kelmid & petturid avalikuks!». See grupp ja paljud teised sarnased loodi eesmärgiga aidata inimestel tagasi saada võlgu jäädud raha või teavitada kaasmaalasi, kellega ei tasuks äri ajada.

Nüüd on aga paljude «petturite» grupi haldajate postkasti saabunud kiri Andmekaitse Inspektsioonilt. Kirjas keelatakse teha avalikke postitusi ja avalikustada inimeste isikuandmeid, kui pole just õigustatud huvi isikuandmete töötlemiseks.

Andmekaitse Inspektsioon selgitas Marekile, et nende asutuse eesmärk ei ole õigustada võlgu jäämist ega ka lepingu rikkumist. Küll aga ei anna võlgu jäämine inspektsiooni sõnul võlausaldajale ega andmeid avaldavatele gruppidele õigust seadust rikkuda.

Võlasuhteid, sealhulgas laenulepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi, reguleerib võlaõigusseadus, mis näeb ette õiguskaitsevahendeid lepingu rikkumise korral (VÕS § 101).

Samuti tegi Andmekaitse Inspektsioon gruppide halduritele ettepaneku. Selle viimane punkt tekitas aga kõigis kõhedust, sest ettekirjutuste täitmata jätmine võib lõppeda nende jaoks lausa kopsaka sunnirahaga.

Andmekaitse Inspektsiooni ettepanek:

«1. Lõpetada isikuandmeid sisaldavate postituste avalikustamine Teie poolt hallatavas sotsiaalmeediagrupis.

2. Kustutada ülalpool nimetatud Facebooki grupis ilma õigusliku aluseta seni avalikustatud teiste inimeste isikuandmed.

Palun AKI tehtud ettepaneku täitmise osas tagasisidet hiljemalt 26.04.2021. a.

Juhin tähelepanu, et Andmekaitse Inspektsioonil on õigus vastavalt IKS § 56 lõike 2 punktile 8, § 58 lõikele 1 ning isikuandmete kaitse üldmääruseartikli 58 lõike 2 alusel teha isikuandmete töötlejale ettekirjutus, kui isikuandmete töötleja on rikkunud isikuandmete kaitse töötlemise nõudeid. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võidakse ettekirjutuse igakordse rikkumise eest välja nõua sunniraha, mille suurus on IKS § 60 kohaselt kuni 20 000 000 eurot või ettevõtja puhul kuni 4 protsenti tema eelmise majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest, olenevalt sellest, kumb summa on suurem.»

Marek ja ka teiste gruppide haldajad tunnevad, et neile tehakse ülekohut, sest grupid loodi ikkagi hea eesmärgiga ja inimeste aitamiseks.

«Meie näeme, et meie grupid on inimeste jaoks väga olulised. Paljud on oma raha või esemed tagasi saanud vaid tänu meile, sest õiguskaitseorganid enamik juhtumeid tõsiselt ei võta. Samuti on paljud postitused aidanud inimestel pettuse ohvriks mitte langeda, sest toodet müüva isiku kohta oli talle informatsioon meie grupis kättesaadav. Olen alati kontrollinud, millise postituse avalikustan, millise mitte, sest on tihtipeale ka neid, kes soovivad kedagi lihtsalt kiusata või on tegemist peresiseste probleemidega,» kirjeldas Marek gruppide tähtsust.

Grupis «Petturid ja võlgnikud avalikuks» on alustatud ka küsitlus, kas grupp on vajalik või mitte. 30. aprilliks pidasid 488 inimest gruppi oluliseks ning 14 ebaoluliseks.

Mida arvab olukorrast aga politsei?

Politseikapten Maarja Punak kommenteeris olukorda «Kuuuurijale» järgmiselt:

«Petturite avalikustamiste gruppide tegevus ei ole seaduse mõttes korrektne. Loomulikult ei saa kõiki panna ühte patta, sest on neid gruppe, mis järgivad reeglit, et jagatakse vaid kohtuotsuseid ja muud infot, mis juba on avalik. Küll aga on rohkem neid gruppe, milles iga inimene saab panna ise üles info petturi ja võlglase kohta, kuid mille tõele vastavust ei kontrollita. Seetõttu on veebikonstaabliteni jõudnud mitmeid kaebuseid, kus avalikustatud on pahatahtlikult valeinfot teisele inimesele mainekahju tekitamiseks. Veelgi enam on neid kaebuseid, kus tegemist on erimeelsusega. Näiteks võlgnik maksis võla ära, kuid tähtajast paar päeva hiljem ja võlausaldaja nõuab temalt seetõttu intresse, milles varem ei olnud kokku lepitud. Või juhtumid, kus klient ei ole teenusega rahul ja selle asemel, et leida kokkulepet teenusepakkujaga, otsustab klient teenusepakkujat rahulolematusest eelnevalt teavitamata minna petturite gruppi ja jagada enda ebameeldivat kogemust. Siinkohal meenuvad mitmed näited seoses iluteenuste pakkujatega. Enamikul juhtudel peaksid need inimesed, kes postitusi teevad, pöörduma ikkagi kohtusse, et enda saamata jäänud raha või tasu tagasi saada. Vahel on veebikonstaablid aidanud osapooltel olukorrale lahendust leida, kuid üldiselt antakse inimestele nõu, et nad pöörduksid kohtusse, kuna nende andmeid on ilma eelneva loata jagatud või kuna tegemist on lepingu rikkumisega, mille osas seaduse järgi saab kohtusse pöörduda.

Mulle meeldiks, kui inimesed teiste eraisikutega kokkuleppeid sõlmides oleksid hoolsamad ja ettevaatlikumad. Laenu andmine inimesele, kellele pangad keelduvad laenu andmast, on väga suure riskiga otsus. Tellides eraisikult kalli kasutatud tehnikavahendi ilma seda eelnevalt nägemata ja selle töökorras olemist kontrollimata on suure riskiga otsus. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelvalve Amet saab aidata olukorras, kus probleemid on tekkinud asutustega. Politsei saab sekkuda, kui on tegemist selge kelmusega (nt müüdi eset, mida müüjal tegelikult pole). Enamikud juhud aga on seotud lepingu rikkumistega, mille osas on võimalik saada lahendus kohtust.»